Õnne keemia: mis meie organismis tegelikult toimub, kui tunneme end hästi?

Miks tundub pärast head jooksu, et kergemaks ei muutunud mitte ainult keha, vaid ka pea? Miks on päikeselisel hommikul lihtsam ärgata, kallistus võib rahustada ja pikalt edasilükatud töö lõpetamine pakub ebaproportsionaalselt suurt rahulolu? Oleme harjunud seda kõike üsna lihtsalt „õnnehormoonidega“ selgitama, kuid inimorganismis toimub kõik palju huvitavamalt.

Ühte õnnehormooni pole olemas. Meie motivatsioon, rahu, energia, naudingutunne ja lähedus tekivad aju, närvisüsteemi, hormoonide ja neuromediaatorite keeruka koostoime tulemusena. Dopamiin, serotoniin, oksütotsiin, endorfiinid, noradrenaliin ja anandamiid täidavad erinevaid rolle, kuid mitte ükski neist ei toimi vaakumis. Peale selle mõjutame neid süsteeme iga päev ise – liikudes, magades, päevavalguses viibides, suheldes, muusikat kuulates, füüsilist puudutust kogedes või lihtsalt lastes kehal puhata.

Dopamiin – miks on eesmärgi saavutamine nii hea?

Dopamiini nimetatakse sageli naudingu- või tasuhormooniks, kuigi tegelikult on see neuromediaator, mille roll on palju laiem. See on oluline motivatsiooni, õppimise ja tasusüsteemi jaoks – teisisõnu aitab see meil mitte ainult naudingut tunda, vaid ka soovida midagi saavutada.

Seetõttu on dopamiinisüsteem aktiivne mitte ainult siis, kui saame seda, mida tahtsime. Suur tähtsus on ootusel endal, progressil ja teadmisel, et liigume eesmärgi poole. Planeeritud viie kilomeetri jooksmine, mitu nädalat edasilükatud töö lõpetamine või isegi laua koristamine võib pakkuda väikest, kuid väga reaalset rahulolutunnet.

Probleem tekib siis, kui tasusüsteemi toidetakse pidevalt väga kiirete ja kergesti kättesaadavate stiimulitega. Telefon, sotsiaalvõrgustikud, teavitused ja lõputu uue sisu voog pakuvad palju väikeseid hüvesid peaaegu ilma pingutuseta. Seetõttu on dopamiinist rääkides mõttekam mõelda mitte sellele, kuidas saada seda võimalikult palju, vaid kuidas hoida tasusüsteem tervena. Regulaarne füüsiline aktiivsus, kvaliteetne uni, õppimine, muusika, sisukad eesmärgid ja isegi harjumus märgata väikeseid saavutusi võivad siin olla palju väärtuslikumad kui järjekordne kiire stimulatsioon.

Serotoniin ja valgus – seos, mida tunneme igal hommikul

Serotoniini seostatakse sagedamini emotsionaalse stabiilsuse, meeleolu, söögiisu ja unega. Huvitav on see, et suur osa organismi serotoniinist toodetakse soolestikus, kuigi ajus toimiv serotoniinisüsteem on reguleeritud eraldi. Seega oleks populaarne väide, et „serotoniin liigub soolestikust ajju ja teeb meid õnnelikuks“, liiga lihtsustatud. Soolestiku ja aju vaheline seos on olemas, kuid see on palju keerukam.

Mitte vähem huvitav seos eksisteerib meie enesetunde ja valguse vahel. Hele päevavalgus, mis silma paistab, on üks tähtsamaid signaale sisemisele bioloogilisele kellale. Hommikul saab organism sellest aru, et alanud on ööpäeva aktiivne osa: muutub erksus, hormoonide sekretsioon ja protsessid, mis mõjutavad hiljem seda, kui kergesti me õhtul uinume.

Seetõttu ei ole hommikune õue minek vaid ilus terviserituaal. Valgus on bioloogiline informatsioon. Pimedal aastaajal, kui saame hommikuti märgatavalt vähem loomulikku valgust, põhineb sellel põhimõttel ka ereda päevavalguse teraapia. Seda kasutatakse hooajalise afektiivse häire ja tsirkadiaanrütmi korrigeerimiseks ning päevavalguslambid võimaldavad saada tugeva valgussignaali siis, kui akna taga sellest lihtsalt ei piisa.

Miks kallistus ei ole „lihtsalt kallistus“?

Hea enesetunde sootuks teist poolt avab oksütotsiin. Seda nimetatakse sageli armuhormooniks, kuid ka sel juhul lihtsustab populaarne nimetus märgatavalt selle tegelikku funktsiooni. Oksütotsiin osaleb sotsiaalse sideme, kiindumuse ja usalduse protsessides ning selle roll on eriti hästi tuntud sünnituse ja imetamise ajal.

Oksütotsiinisüsteem toimib aga ka igapäevaelus. Õrn füüsiline puudutus, lähedus ja positiivne sotsiaalne suhtlus võivad olla seotud oksütotsiini vabanemise ning turva- ja lähedustundega. Seetõttu ei ole vestlus sõbraga, kallistus, massaaž või lemmikloomaga veedetud aeg vaid mõnusad lisad „tervele elule“. Sotsiaalne side on üks fundamentaalseid inimeste hea enesetunde osi ning meie bioloogia peegeldab seda väga selgelt.

Mis tegelikult põhjustab „runner's high“ (jooksja eufooriat)?

Kui olete kunagi pärast pikemat jooksu või muud vastupidavustreeningut tundnud mitte väsimust, vaid imelikku rahu ja kergustunnet, olete ilmselt kogenud seda, mida nimetatakse runner's high'ks. Pikki aastaid seostati seda nähtust peaaegu automaatselt endorfiinidega, mistõttu ütleme tänini sageli, et sport „vabastab õnnehormoone“.

Endorfiinid on tõepoolest organismi loomuliku valu reguleerimise süsteemi osa ja füüsilise koormuse ajal võib nende tegevus muutuda. Kuid tänapäeval pööratakse palju tähelepanu veel ühele süsteemile – endokannabinoididele. Üks neist on anandamiid, mida mõnikord üsna poeetiliselt nimetatakse „õndsuse molekuliks“. See osaleb meeleolu, stressireaktsiooni, valuaistingu, söögiisu ja muude protsesside reguleerimisel.

See muudab ka meie arusaama spordi mõjust enesetundele. See meeldiv tunne pärast treeningut ei ole tõenäoliselt ühe hormooni või neuromediaatori tulemus. Korraga muutuvad paljud süsteemid, mistõttu liikumine on üks parimaid näiteid sellest, kuidas füüsiline ja emotsionaalne enesetunne organismis üheks tervikuks ühinevad.

Kõik, mis aitab end hästi tunda, ei pea rahustama

Heast enesetundest rääkides mõtleme sageli rahule, kuid organismile on sama tähtis osata mobiliseeruda. Siin on oluline noradrenaliin – neuromediaator ja hormoon, mis osaleb erksuse, tähelepanu ja nn „võitle või põgene“ reaktsiooni protsessides.

Kui on vaja kiiresti keskenduda, reageerida väljakutsele või füüsiliselt tegutseda, aitab see süsteem organismil lülituda aktiivsemasse olekusse. Füüsiline koormus, kofeiin või lühike külmateraapia võivad suurendada erksust, kuid see ei tähenda, et noradrenaliini peaks püüdlema võimalikult palju. Pidevalt maksimaalselt erutatud olek ei ole terve närvisüsteemi tunnus. Hästi toimiv süsteem peab suutma teha mõlemat – mobiliseeruda siis, kui on vaja tegutseda, ja naasta rahulikuma oleku juurde, kui oht või väljakutse möödub.

Just see mõte on oluline paljude tänapäeval populaarsete tervisetavade hindamisel. Külm, intensiivsed treeningud, saun või muud tugevad stimulatsioonid ei ole automaatselt paremad ainult seetõttu, et organism neile tugevalt reageerib. Füsioloogias ei tähenda rohkem väga sageli paremat.

Aga kuidas sobituvad sellesse süsteemi punane valgus, infrapunakiired ja PEMF?

Punase valguse teraapia, infrapunaprotseduurid või PEMF (impulss-elektromagnetvälja teraapia) muutuvad üha sagedamini inimeste igapäevase enesetunde ja taastumise rutiini osaks. Kuid nende mõjust rääkides on oluline mitte langeda väga atraktiivse, kuid liiga lihtsa selgituse ohvriks, et üks või teine tehnoloogia lihtsalt „suurendab õnnehormoonide taset“.

Punase ja lähi-infrapunavalguse teraapia ehk fotobiomodulatsiooni toimemehhanismid on esmalt seotud valguse koostoimega rakkudega. Uuringutes vaadeldakse selle mõju raku energiaprotsessidele, põletikulistele protsessidele, kudede taastumisele, nahale ja teistele funktsioonidele. Eksisteerib ka eraldi transkraniaalse fotobiomodulatsiooni uuringute suund, kus hinnatakse võimalikku mõju ajutegevusele, meeleolule ja neuroloogilistele funktsioonidele, kuid seda ei tohiks automaatselt samastada mis tahes punase valguse lambi kasutamisega.

Infrapunased soojusprotseduurid toimivad teisel põhimõttel. Soojus võib soodustada vereringet, lihaste lõdvestumist ja füüsilist mugavust, seetõttu ei tähenda pärast sellist protseduuri tekkiv hea enesetunne tingimata, et „serotoniin tõusis“ järsku. Organismi enesetunne võib paraneda ka seetõttu, et pinge vähenes, keha soojenes, muutus kergemaks lõdvestuda.

Sarnaselt tasub hinnata ka impulss-elektromagnetvälja ehk PEMF-teraapiat. Seda uuritakse valu, kudede taastumise ja muudes valdkondades, kuid otsestest väidetest konkreetsete „õnnehormoonide“ suurendamise kohta tuleks hoiduda. Mõnikord on palju huvitavam mõista tegelikku füsioloogilist mehhanismi, kui üritada iga head aistingut ühele ainele omistada.

Ehk ei pea me üldse „õnnehormoonide“ taga ajama?

Kaasaegne tervisekultuur armastab väga selgeid valemeid: tehke seda – saate dopamiini, sööge seda – suurendate serotoniini, kallistage – vabaneb oksütotsiin. Selliseid skeeme on lihtne mõista ja meelde jätta, kuid inimese bioloogia nii ei toimi.

Sama hommikune jalutuskäik tähendab ühtlasi füüsilist aktiivsust, päevavalgust, keskkonnavahetust ja võib-olla sotsiaalset kontakti. Jooksmine ei mõjuta ainult endorfiine, vaid ka endokannabinoidi-, tasu- ja stressisüsteeme. Hea uni muudab seda, kuidas järgmisel päeval stressile, toidule, füüsilisele koormusele ja isegi teistele inimestele reageerime. Õhtusöök lähedastega on ühtlasi toit, sotsiaalne side, emotsioonid ja sensoorne kogemus.

Seetõttu on võib-olla väärtuslikum lõpetada mõtlemine heast enesetundest kui eraldiseisvate hormoonide „optimeerimisest“ ja hakata seda nägema kui tervet ökosüsteemi. Selles on ruumi liikumisele, päevavalgusele, kvaliteetsele unele, sotsiaalsele sidemele, täisväärtuslikule toitumisele, loovusele, looduses veedetud ajale ja teadlikule taastumisele. Nende kõrval võivad tekkida ka tehnoloogiad – punane ja lähi-infrapunavalgus, soojusprotseduurid või PEMF –, kui mõistame, mida need tegelikult teevad ja mida neilt põhjendatult oodata võime.

Hea enesetunne ei ole seisund, kus inimene peab kogu aeg tundma end õnneliku, energilise ja maksimaalselt motiveerituna. Terve organism vajab palju laiemat diapasooni: oskust keskenduda ja tegutseda, tunda naudingut ja lähedust, taluda stressi ning selle möödudes – rahuneda ja taastuda. Võib-olla on just see tasakaal palju täpsem hea enesetunde definitsioon kui ükski „õnnehormoon“.